Ajaloonurk nr 4

Uus Eesti, nr. 303, 8 november 1936, kirjutab kodanik R.:

Kas bridži reform? Mõttemõlgutust mängu lihtsustamiseks ja vabastamiseks süsteemidest.

„Delenda est Carthago", hüüdis kunagi kuulus Cato Rooma senatis. Mannina Köster, juhtiv tegelane inglise bridshielus, hüüab ka midagi selletaolist bridshi kohta: „Bridge is a game". Kartaago langes ja Cato võidutses. Kas ka saab osaks olla prohvet ja kas bridsh muutub taas mänguks, seda näitab alles tulevik.
 Tõele au andes, tänapäeval pole see õnnetu bridsh enam mingisugune mäng. Mõnedele on ta äri. kellele kasulik, kellele kahjulik: teistele kahjuks paljudele väsitav ja pingutav töö. Raske matemaatiline probleem, mis isegi usinamaile ja andekamaile kõrgema õppeasutuste õpilastele sisendab hirmutunde. Omal ajal taheti bridshi demokratiseerida või õigemini vulgariseerida. See tähendab, taheti anda keskpärasele mängijale mingisugused mehaanilised vahendid, mis asendama pidid loogika ja psühholoogia kõrgemaid spekulatsioone. Kahtlematult ei ole see bridshi ebavooruseks. Kui mängupakkumise avanguks on ettenähtud mõningad elementaarreeglid näit.: nõutav norm punkte või honöörtihe), ent need reeglid olgu aga siduvad vaid algajaile (Paraku on siin väike „aga“ sest keegi ei pea ju ennast algajaks!!!), kuna aga edasijõudnute klass peaks mängima juba vabalt, loomuliku mõistuse järele. Õnneks või õnnetuseks, aga ükski süsteem ega reegel ei suuda asendada inimese (mõeldud on intelli-gent-inimesel loogilisi finesse).
 Leiutada üha uusi süsteeme ja neid mingi absoluutse tõena rahvale serveerida on kahjuks vaid äri bridshi sildi all. Võtted, kus pakutakse ristit, ilma et seda üldse käes oleks, ning vastata eitavalt ruutuga või trumbitaga, pole mingi süsteem, vaid akrobaatika, mida sooritada võivad ainult need partnerid, kes mõlemad vastavaid „trikke" tunnevad. Aga mis teevad siis Tartu ja Tallinna inimesed, kui nad juhuslikult satuvad rohelise laua taga partneriteks? Kobavad „pimeduses" ja oma südamesopis jagavad vastastikku teineteisele „komplimente" ning kuulavad ebameeldivad „pihtimusi".
Niisuguste fantaasiapakkumiste autoriteks on ameeriklased, kellede bridshi „eksperdid", kas fantaasiast või majanduslikest huvidest tingituna, leiutasid üha uusi konventsioone ja süsteeme, mille resultaat on vaid igavene virr-varr bridshimängus.Selge on ju see. et kellelegi ei saa midagi peale sundida iga mängija eelistab mingisugust erisüsteemi ja, mis seal imestada, kui Jaan ei saa Jürist aru. Mõlemad on ju suured süsteemimängijad, kahjuks vaid erinevate süsteemide jüngrid. Teistes mängudes on enam-vähem igal pool n.n. ühine keel. Whistil (bridshi „esiisa") oli ka üldine ja kõigile arusaadav keel. Ameerika bridsh tõi aga bridshi babüloonia keeltesegaduse.
Kõige kurvem selle juures on see. et enamik mängijaid näib selle babüloonia segadusega päri olevat. On see tingitud sellest, et ei söandata avalikult kritiseerida bridshis valitsevat „demokraatiat", mis õudselt lähedane kardetakse ehk kaasmängijate „asjatundlikke" pilkeid, või tahetakse olla igati moodne. Peab nentima, et see kakofoonia bridshimängus võib lõbustada ainult mikumärdilikku „heasüdamega" pealtvaatajat, kuid tõsistele bridshisõpradele sisendab säärane kaos hirmu ja kurvastust.
On vist hilja moodsat Kartaagot hävitada, aga vähemalt bridshile tema loomulikke omadusi tagasi anda, see ei tohiks tunduda võimatusena.
Bridsh peaks muutuma taas mänguks ja just meeldimaks ja kosutavaks mänguks. Parim ravivahend selleks on välja lülitada keerukad konventsioonid ja süsteemid. Rohkem selgust ja harmooniat, nõnda et ka see võib bridshi mängida, kellel pole aega tuhnida teooriate lõpmatus labürindis. Lihtsustatud bridsh ei kaota midagi oma võlust. vaid jääb ikkagi huvitavaks, kõrgeklassiliseks mänguks.
R.