„Esmaspäev: piltidega nädalleht“, nr.15, 9 aprill 1934 kirjutab:
Paljud mängijad armastavad esimese ringi pakkumise ajal passida, vaatamata sellele, et neil on käes pakkumisevõimeline kaart. Tehakse seda selleks, et näha, mis värve pakuvad teised mängijad. See taktika on omast kohast päris otstarbekohane, kuid sageli võib juhtuda, et kõik neli kätt passivad ja võibolla hea mäng on läinud „vett vedama.". Seepärast tuleb alati ettevaatlik olla sarnase taktika tarvitamisel.
Bridžiteoreetikud nagu Ely Culbertson omaltpoolt isegi soovitavad passimise taktika tarvitamist, kui näiteks käes on eriti pikk ja tugev kaart ühest mastist või siis vaid kaks pikka masti ja sealkõrval veel mõni üksikkaart või kui peale kahe pika masti mõni värv hoopis puudub.
Passimine sarnaste kaartidega, nagu: Pada 3; Ärtu -; Ruutu 5, 4. 2; Risti Ä, K, E. 9, 8, 6, 4, 3, 2; on täiesti õige. Väga harva juhtub, et ülejäänud 39 kaarti nii kolmele ülejäänud käele on ära jagatud, et ühelegi ei juhtu kätte pakkumisevõimelist kaarti.
Sarnase pakkumise viisi psühholoogiline mõju on ilmne. Kui eelpool toodud kaartide omaja alles teisel ringil alustab pakkumist, siis jääb vastastel kahtlemata mulje, et siin tegemist on vaid kas bluffimisega, et endakaitsega mäng aetakse kõrgele ning sageli kontreeritaksegi seda. See on aga pakkujale ainult kasuks. Kui mõttetu see ka ei tundu olevat, kuid tegelikult osutub see väga kasulikuks, passida esimeses ringis ka siis, kui on juhtunud kätte kõik 13 kaarti ühest mastist. Kui nüüd sarnase kaardi omaja kohe algul välja pakuks suure slämmi, siis enamikul juhtumeil pakutakse enda kaitseks üle ja võetakse omaks kas või teatud kaotus enne, kui antakse teistele võimalus mängida suurt slämmi.
Äärmiselt kardetav aga on passida näiteks sarnase kaardiga: Pada Ä, S, 2; Ärtu Ä, K, 7, 5; Ruutu E, S, 10, 3; Risti 5, 4. Passimine sarnaste kaartidega on väga kardetav. 99 protsendil passivad ka kõik teist kolm kätt, sest vaevalt juhtub kellelgi veel olema küllaldaselt pakkumise võimelisi kaarte, kuna need juba suuremas osas on passija kätte tulnud.
Oma kaartide tugevust passimisega esimeses ringis varjata, võib võrrelda taktikaga sõjas, kus taganemisega tahetakse markeerida nõrkust. Bridžimängu võib ka võrrelda diplomaatiaga, mille üks klassilisemaid esindajaid Talleyrand kord ütles: „Inimesele on selleks antud võime rääkida, et ta omi tegelikke ja õigeid mõtteid saaks varjata."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar